Inimesed küsivad minult tihti, milline raamat Näljamängude triloogiast oli minu lemmik ning ma pean tunnistama, et "Näljamängud" sai minu lemmikuks ja "Pilapaskmäär" meeldis mulle kõige vähem. Peale esimest lugemist olin ma suhteliselt segaduses ja langetasin peaaegu otsuse, et mulle ei meeldi need raamatud, ent siis sain aru, mis sõnumi Suzanne Collins soovis oma lugejatele edastada. See triloogia POLE selline nagu see esmapilgul tunduda võib ja minu arvates on oluline, et te seda mõistaksite.

"Näljamängude" ja "Lahvatab leegi" sisu tundub alguses olevat Katniss Everdeeni lugu sellest, kuidas ta päästab Panemi kohutava valitsuse võimust. Enne kui ma "Pilapasknääri" lugema asusin, siis arvasin, et see on umbes nagu kangelaslugu, kus Katniss tuleb ja päästab kogu maailma.

Aga millest see lugu tegelikult räägib? See on lugu sõjaõudustest. Kui inimesed väidavad "Finnick poleks pidanud surema," "Prim poleks pidanud surema," siis sellised asjad kinnitavad mulle, et inimesed pole aru saanud, miks Suzanne selle raamatu kirjutas. Sõjas surevadki inimesed ilma mingi põhjuse ja otstarbeta. Nad ei vääri seda, see lihtsalt juhtub. See on ebaõiglane. Lugu lõpeb ka võrdlemisi kibedalt, sest just nii ongi sõjas. Sõda haavab inimesi. Katniss ja Peeta vaevlevad elulõpuni vigastuste küüsis. 

Kui mitte ükski tegelane poleks surnud nii, nagu nad surid, siis lugu poleks kandnud edasi seda sõnumit, mida ta praegu kannab. Ehkki ma pean tunnistama, et mulle oleks meeldinud selline versioon, kus Katniss oleks kukutanud võimu ja oleks saanud presidendiks ja nii, ent see pole reaalsus. Nagu öeldud, siis sõda haavab inimesi ja nii ka Katnissi. Suzanne sõnum rahvale oli: sõda on hirmus-hirmus asi.